Arenenud riikides võib tegemist olla vanade uudistega. Viimased 30 aastat on Põhja-Ameerika ja Euroopa tootmisbaasi järk-järgult asendatud Aasia arenevate turgude töölistega. Ei ole aga garanteeritud, et teenindussektori kasv suudab ka tulevikus kompenseerida tööstuses kaotsi läinud töökohad.
Tehnoloogia areng muudab ka paljud teenindussektori töökohad nii-öelda kaubeldavaks, mis võimaldab neid töökohti viia Aasiasse ja teistele arenevatele turgudele. Lõppude lõpuks asendab tehnoloogia tööstus- ja teenindussektori töökohad ka arenevatel turgudel.
Praegu võib New Yorgi patsient saata digitaalselt oma MRI näiteks Bangalore'i, kus kõrge kvalifikatsiooniga radioloog loeb seda neli korda odavamalt kui New Yorgi radioloog. Kui kaua läheb aga aega kuni hoopis arvutitarkvara suudab neid pilte lugeda kiiremini, paremini ja odavamalt kui Bangalore radioloog?
Näiteks iPhone'e ja muud elektroonikat tootev Foxconn plaanib asendada järgneva kümne aasta jooksul Hiina tööjõust lausa 1,2 miljonit inimest robotitega.
Töökohtade hulka vähendavad tehnoloogilised uuendused mõjutavad haridust, tervishoidu, valitsust ja isegi transporti. Kas meil on tõesti tulevikus vaja nii palju õpetajaid, kui suudetakse toota üha keerulisemaid ja interaktiivsemaid onlain-kursusi? Kui neid õpetajaid enam vaja ei ole, siis kust nad teenivad oma elatise?
Ka valitsused kaotavad töökohti. Eriti need, kellel on probleeme eelarvepuudujäägi ja võlgadega. Muutes avalike teenuste osutamist võib e-valitsuse trend vähendada tööhõivet ning suurendada produktiivsust.
Tehnoloogia on ka transpordis revolutsiooni korraldamas. On mõnede aastate küsimus, mil teedel sõidavad juba juhita autod – neid arendab praegu näiteks Google ja ka paljud teised ettevõtted. Ka see vähendab töökohtade hulka.
Muidugi tekitab kapitalimahukas ja tööjõudu kokkuhoidev tehnoloogiline innovatsioon ka võitja-võtab-kõik efekti, mis suurendaks sissetulekute ja jõukuse ebavõrdsust. Suurenev ebavõrdsus aga piirab nõudlust ja majanduskasvu (ning võib olla ka sotsiaalse ja poliitilise ebastabiilsuse katalüsaatoriks), sest tulu jaotatakse ümber neilt, kes kulutavad rohkem (madalama ja keskmise sissetulekuga leibkondadelt) neile, kes säästavad rohkem (ettevõtted ja rikkamad).
Muidugi ei ole maailm sellise probleemiga silmitsi esimest korda ning minevikus toimunu võiks aidata meil ka tulevikus taoliste muutustega hakkama saada. 19. ja 20. sajandi riigijuhid soovisid industrialiseerimise mõjusid minimaliseerida. Selleks kaotati arenenud maades lapstööjõud ning töötingimused ja –aeg muutusid inimlikumaks.
Probleemile lahendust otsides on kõige tähtsam teema see, et kasu tehnoloogiast suunataks laiemale spektrile elanikkonnast. Selles küsimuses on aga väga suur osa haridusel. Selleks, et luua laiapõhjaline heaolu, peavad töötajad digitaliseerimisega toimetulemiseks omandama vajalikke oskusi.